" Alutaguse " - Helmut Joonuks

Tumedad kuusikud, kõrged männikud, valevad kaasikud, hallikad haavikud, põlismetsade tihnikud, rabade lagedad, metsaojad ja -järved. See on Eestimaa suurimate laante ja rabade ala – Alutaguse.
Kui Sa Moskvast Tallinna lendama juhtud, siis tervitavad Sind esimestena Eesti NSV piiri ületamisel Alutaguse sinirohelised laaned. Põhja pool asuurne Soome laht ja hämused linnad, lõunas Peipsi sinine veteväli, idas Narva jõgi ja veehoidla, läänepiiril Pandivere mägised väljad. Ja vahepeal üksainus suur laante sinetus.
Tahtmatult imetled seda tohutut loodusemaali, mille ilu ei suudaks järele aimata ükski kunstnik. Rohelist sametit lõikavad sinised kanalid, heledad maanteed. Pihutäis taevavärvi pärle on puistatud Kuremäe kanti. Siin-seal haaravad laukad üksteist oma kummaliste kombitsatega ja ainult tükati helendab inimeste eluasemeid.
Eile oli see ala vaeste puuraidurite, kiisakaupmeeste ja vokitreialite maa, väikeste metsakülade ja põhjatute tanumate maa. Veel varem põlesid siin sõjatulekahjud ja leinaliivikud ei suutnud mahutada katkust tabatuid.
Täna töötavad siin laante keskel suured põlevkivikaevandused. Siinsete rabade vahel asub maailma suurim põlevkiviküttel töötav soojuselektrijaam ja Euroopa üks suuremaid turbabriketitööstusi.
Homme on Alutagusel veel rohkem tööstushiiglasi, aga ka palju aedlinnu, palju uusi parke, uusi siniseid järvi ja rohelisi mägesid vanade kaevanduste kohal. Homme on Alutaguse ka suur sanatooriumide, puhkekodude ja turismibaaside maa.