" Õilis isik " - Ilja Ilf, Jevgeni Petrov

Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi käesolev jutustus on kirjutatud kuue päeva jooksul 1928. aastal, jäädes ajaliselt niisiis «Kaheteistkümne tooli» ja «Kuldvasika» vahele. 
Tegevustik toimub nepiaegsel Venemaal, seekord väljamõeldud linnas nimega Pištšeslav, mis eesti keeli võiks olla Toiduülistus ehk -kiitus. Kuigi jutustuse peategelaseks on üsna rumal-fantastilisel viisil nähtamatuks muutunud ametnikukönn, ei ärata nii suurt huvi mitte selle tegelase seiklused, sest neid ei olegi eriti palju ega ole neis ka midagi erakordset. 
Pigem paneb mõtlema, mismoodi «polüübid, kes on endid mitmest kandist külge haakinud sotsialistlikku tulevikku liikuvale laevale» (K. Simonov), oma elukombeid muudavad, niipea kui tekib võimalus, et keegi nende tegudesse-toiminguisse varjatult pilku võiks heita ja neist otsemaid ilmale teatada. Muidugi on see hirm, mis nad vaguraks teeb ja pattu kahetsema paneb. 
Aga veel omapärasema varjundi annab jutustusele see, et tolle hirmu põhjustanud legendi ametnikukönni kõikjalolemisest ja kõikenägemisest on kavalal kombel välja mõelnud üks teine niisama tühine ametnik, kes terroriseerib kaaskodanikke ja kindlustab niiviisi enesele head äraolemist. 
Kas on selles midagi prohvetlikku või vähemasti filosoofilist?