" Giorgione " - C. ja M. Scharten-Antink

Elulood, memuaarid

Hind:1.60EUR

 Ühel hommikul ärgates aga oli talle selge: Juudit! Ta peab olema Juudit, kes Olovernese on tapnud ja nüüd tema pead tallab.

Selle kaebusega, millest õhkub armastust, tahtis ta Ceciliat lummata, sest eks olnud Cecilia nende ühises laulus ju Zorziga end ühendanud ja seejärel põrmu tallanud.

Uhke peab see maal saama ja veetlev ning õel - niivõrd õel ja veetlev, et Cecilia seda vaatepilti taluda ei suuda.

Zorzi visandas ta neitsiliku keha madala müüri ees seisvana, müüri taha aga paigutas kaks toekat tammetüve, nii, et ainult alumised tugevad oksad nähtavale tulid. Paremal oli müür pisut kõrgem, sinna pidi nõjatuma Cecilia küünarnukist painutatud käsi meeldivalt langetatud käelabaga. Teine käsi hoidis pidemest rasket mõõka, millega ta mõrva oli sooritanud, otsapidi vastu maad. Rohus lebas Olovernese mahalöödud pea. Juudit vaatles seda, pilk alla suunatud ja kleidilõhest väljaulatuv paljas jalg sellele peale asetatud. Zorzi enda pea ei tohi see olla! Nii sügavasti ei saa ta ennast alandada... Aga Cecilia olgu maalil täielikult oma südametus, paeluvas ilus. Seisku oma kõrgendikul, kogu maailm taamal all.

Maal edenes: töötamisel aga vapustas Cecilia ilu Zorzit hingepõhjani. Ta südames ärkas piiritu austus selle õilsa olendi vastu, kellena ta Zorzi mälestustes õitsele puhkes.

Ja esmakordselt tundis Zorzi ka kaastunnet...