" Ärge lööge mind enam " - Tiia Järvpõld

Sündisin 1967.aasta 23.veebruaril - nõukogude armee ja sõjalaevastiku aastapäeval. See võib olla oluline põhjus, miks sünnitusabi brigaad mu eluohtlikku olukorda ei märganud ja miks ma tserebraalparalüüsiga eluks ajaks ratastooli jäin. Kooli läksin 1976.aastal, keskkooli lõpetasin 1987.aastal.

Abellusin Aivariga 1990. aasta jõulude ajal, talvisel pööripäeval 20.detsembril. Tütar Merili sündis 1991. aastal 17.veebruaril, poeg Silver järgmisel aastal 27. märtsil ja tütar Merli 1994. aastal 27. septembril. Ülikoolis käisin aastatel 1989 ja 1999, viimasel ülikooliaastal lahutasin ka abielu.

2000. aastal esitas eksämm kohtule taotluse minu laste eestkoste saamiseks, sest mina ei saavat vaatamata oma täiesti korras mõistusele lapsi kasvatada.

2001. aastal mõistis kohus esialgu minu lapsed eksämma-äia hoolde, sest mul ei ole vaatamata täiesti korras mõistusele töökohta ega ka isiklikku abistajat, kes lapsi kantseldada aitaks.

Protsess on pooleli.

Seda raamatut kirjutades, isaga kahekesi Kaagveres läbikäidavas kahetoalises korteris elades ootan hirmuga, mis minust saab, kui mu eksabikaasa sügisel vanglast vabaneb. Kui ta teeb teoks lubaduse tuua siiasamasse minu koju uus naine...

Palun, ärge lööge mind enam!