" Ta kõnnib öösel " - John Dickinson Carr

 
Noh, see polnud minu asi! Arvatavasti polnud minu asi ka avada tagauks ja minna aeda, aga isegi seal ei vabanenud ma ebareaalsustundest. Aeda ümbritsesid paplid, mille okste vahelt langes kruusatatud kõnniteedele kustuva päikese valgus... ja seal nägin ma pingil istumas miss Sharon Greyd.
Ta kandis midagi, mis nägi välja nagu hall tviidkostüüm ega vastanud kummaliselt mehelikuna üldse tema hoopiski mitte mehelikule figuurile, ning tema läikivaid juukseid kattis väike hall kübar. Ta istus seal, lõug käele toetatud, ja soris kinganinaga kruusa ning üllatav oli, kui kaugelt näiteks minutaoline lollpea oli suuteline nägema tema silmaripsmete joont. Ma valmistusin tagasi pöörduma (milleks inimesele tarbetult piinlikkust tekitada?), kuid ta kuulis mu samme, mis kostsid verandalt, ja tõstis pea.
Ma annan teile sõna, et selle tütarlapse üle oli võimatu rahulikult otsustada. Tema merevaiguvärvi silmadest kadus hajameelsus, kui neis välgatas äratundmine, ja tema huuled väljendasid midagi iseäralikku. Teadmata, mida muud teha, astusin lähemale. Kõik helid ja mõtted olid täiesti kadunud, kui mulle näis, et seisan jälle tema ees nagu eelmisel õhtul. Siis märkasin ootamatult sähvatava imestusega külma ja teravat pilku, millega ta mind silmitses.